#Konservatismi

Head vaatajad, elame kiirelt muutuvas maailmas.
Tahtmatult hüüaks: Pidage kinni. Tahaks maha astuda.
Kuid on ka neid, kes tahaks uusi ja uusi muutusi, põnevust ja tulevärki.
Järgnev mõtiskluste sari on pühendatud filosoofilisele konservatismile.
Ladina #conservo tähendab alalhoidmist. Siit ka konservatorium - conservatorio on koht, kus hea muusika eest hoolt kantakse. Ühiskondliku mõtlemise puhul peetakse siiski silmas, et konservatiiv on see, kes võitleb edumeelsuse ja uuenduste vastu.
Väidan, et uusaja konservatism on moodne opositsioonis kõige moodsaga. Moodsa konservatismi vastased, teemad ja liitlased ei ole sugugi nii püsivad kui võiks esialgul arvata.
Järgnev sari mõtisklusi on ülevaade konservatiivsetest mõtlejatest varajasest uusajast kuni 21. sajandini.
Eristan siin perioodi - varast uusaega, "pikka 19. sajandit", kahe maailmasõja ajastut, aega pärast II maailmasõda ja 21. sajandit. Igal ajastul on konservatismil oma vastased ja tugevad pooldajad. Seekord pühendume rohkem pooldajaile.
Varajase uusaja konservatiivsete mõtlejate põhiliseks vastaseks oli absolutistlik #monarhia, mis oli riikliku võimu enda monopoliks muutnud. Sellele oponeeris alalhoidlik #aadelkond. Nad nägid selles arengus oma võimu kaotust. Toetuti seejuures eelkõige societas civilise aristotellikule ideele, mis kirjeldas riigi ja ühiskonna ühtsust.
Varajase uusaja konservatism formeerus eelkõige absolutistliku mõistuse kriitikana. Selle filosoofiliseks väljenduseks oli skeptitsism.
Parimaks näiteks võiks siin tuua Francois de La Rochefoucauld (1613-1680).
Tegemist on prantsuse kirjaniku ja moraalifilosoofiga, kelle vaated on sügavalt pessimistlikud ja kriitilised. Tema tuntumaks teoseks on "Mõtisklused ehk Moraalsed sententsid ja maksiimid" "Maximite" (Maksimes), milles ta kirjeldab teravmeelselt inimese käitumist, armastust ja ühiskonda. See on inimnõrkuste paljastus. Isegi mõistus ei suuda neid nõrkusi muuta.
Ta usub, et #inimene on isekas ja enesekeskne.
Olgu siinkohal toodud mõned tema mõtteterad:
Kõik kurdavad oma mälu üle, mitte keegi aga ei kurda mõistuse üle.
(“Aforismide raudvara”, 2007)
Tõelise armastusega on sama lugu kui vaimude ilmumisega: kõik kõnelevad sellest, kuid vähesed on seda näinud.
Üks tema tuntumaid mõtteteri on: "Armastuseks peetakse sageli seda, mis tegelikult on ainult kadedus koos vastastikuse kadedusega."
Abielu on ainus sõda, kus magatakse koos vaenlasega.
Me unustame kergesti oma vead, kui me neist ise teadlikud oleme.
(“Aforismide raudvara”, 2007)
Ta usub, et inimese põhimotiiviks on alati isiklikud huvid, mis on mõjutatud sisemistest nõrkustest ja kirgedest.
Kuid 17. sajandil oli teisigi konservatiivseid mõtlejaid, kirjanikke ja poliitikuid. Nimetagem siin mõnda:
Thomas #Hobbes, kes rõhutas tugeva valitsuse ja ühiskondlike struktuuride tähtsust.
Thomas #More - inglise kirjanik ja poliitik, kes kirjutas raamatu "Utopia" ning rõhutas traditsioonilisi ühiskondlikke väärtusi.
Neist enam tuntud on Blaise #Pascal, prantsuse filosoof, matemaatik ja teadlane, kes rõhutas usu ja kristlike traditsioonide tähtsust.
See nimekiri võiks olla veelgi pikem, kuid kõigi nende teoseid läbib skeptitsism ühiskondlike uuenduste suhtes.
Nad kõik ütleksid koos muistse #Kogujaga: "Mis on olnud, see saab olema, ja mis on tehtud, seda tehakse veel - ei ole midagi uut päikese all." Kg 1:9
Järgmine kord räägime "pikast 19. sajandist".
‪@JoosepTammo‬