Konservatismi mitu nägu (2): "Pikk" 19. sajand

Täna räägime nn "pikast" 19. sajandist. See on periood 1789 - 1914 aastani. Selle perioodi kõige olulisemaks sündmuseks on #Prantsuse suur #revolutsioon. Kuninga kukutamine ja Vabariigi väljakuulutamine. Alguses tekitas see sündmus valgustatute hulgas vaimustust, kuid mida verisemaks Prantsuse revolutsioon muutus, seda enam oli kahtlejaid ja selle tagajärgede eest hoiatajaid. Järgnes pikk #konservatiivne ajastu.
Konservatismisist kujuneb eelkõige revolutsiooni kriitika. Enamus konservatiivseid mõtlejaid muutub korraga kuningriikluse ja #monarhia pooldajateks. Kui nn "valgustatud monarhe" oli seni nende uuenduslike ettevõtmiste eest kritiseeritud, siis nüüd nähti neis konservatiivse elulaadi ja ühiskonnakorralduse garante.
Tuntuimaks selle perioodi konservatiiviks kujuneb Edmund #Burke (1725-1797). Nagu me tema eluaastatest näeme oli ta ikkagi eelkõige 18. sajandi mõtleja. Ta oli iiri päritolu katoliiklane. Kindlasti mõjutasid Burke vaateid katoliku usk ja selle traditsioonid.
Oma põhimõtted sõnastas ta teoses "Reflections on the Revolutsion in France" / "Mõtteid prantsuse revolutsioonist" 1790.a. Selles teoses rõhutas ta põhimõtet, et muutuseid ei tohi teha kiirustades, järsult ega vägivaldselt. Ühiskond peab arenema rahulikult, stabiilselt ja traditsioonilises vaimus.
Olulised mõtted võiks kokku võtta järgnevalt:
Burke oli veendunud, et ühiskond peaks põhinema väljakujunenud traditsioonidel ja tavadel. Järsud muutused ja radikaalsed reformid ainult õõnestavad ühiskonna stabiilsust ja korda.
Ta toetas sotsiaalset hierarhiat, kus igaühel on oma määratud koht ja vastutus. Ta uskus, et hierarhia on vajalik ühiskonna stabiilsuse ja korra tagamiseks.
Samas tunnustas Burke indiviidi vabadusi, eriti omandiõigust ja usuvabadust.
Burke uskus, et valitsuse ülesanne on kaitsta kodanike vabadusi ja tagada ühiskonna stabiilsus ja kord.
Prantsuse revolutsiooni pidas ta veriseks ja vägivaldseks kaoseks ning kartis, et see võib levida üle kogu Euroopa ja ohustada traditsioonilisi väärtusi ja institutsioone.
Siinkohal tuleks meelde tuletada veel ühte konservatiivset mõtlejat Adam #Müller'it (1779-1829).
Ka tema oli katoliiklane ja seega ka tugevalt katoliiklikust maailmavaatest mõjutatud.
Müller esitas nn. orgaanilise riigiõpetuse. Ühiskond on tema nägemuses mitte masin, vaid orgaaniline tervik.
Müller rõhutab selles kontekstis ka traditsioonide ja tavade väärtust. Need ei ole juhuslikud vaid elu enda vajadustest väljakasvanud.
Eriti tuleks tema arvates lugu pidada ajaloo jooksul väljakujunenud institutsioonidest.
Müller toetab tugevat keskvalitsust, mis suudaks ja peaks kaitsma traditsioonilisi väärtusi ja institutsioone.
Ta uskus, et religioon on ühiskonna jaoks hädavajalik, sest see pakub ühiskonnale moraalset kompassi ja ühistunnet. Sekularism viib aga ühiskonna moraalse lagunemiseni.
Müller oli ühtlasi rahvusluse pooldaja. Rahvus on tema arvates loomulik ühiskondlik kooslus, millel on ainulaadne kultuur ja keel.
Mülleri filosoofial oli suur mõju ka teistele saksa romantilistele ja konservatiivsetele mõtlejatele. Tema ideed jätsid oma jälje ka K.Marxi ja Oswald #Spengleri mõtlemisse.
Tavaliselt tõstetakse siin esile ka prantsuse poliitikut ja filosoofi Alexis de #Tocqueville't (1805-1859).
Kiriklikul maastikul tipnes konservatiivne reaktsioon aga #Vatikani I kirikukogul mis toimus aastatel 1869-1970.
Kõige olulisem otsus puudutas #paavsti #eksimatuse dogmat (ld. Keeles infallibilitas). See tähendab, et paavst on eksimatu, kui ta kuulutab ex cathedra välja usu- või moraali küsimusi puudutavaid dokriine. Need on tervele kirikule siduvad.
Ühtlasi kinnitati sellel kirikukogul paavsti ülimuslikkust (ld. Primatus). Niisiis on tal kõrgeim ja vahetu juristiktsioon kõigi usklike üle kirikus.
Ei tohi unustada, et sellel konsiilil käsitletakse ka mõistuse ja usu vahekorda, kuid rõhutatakse samas ilmutuse tähtsust ja ülimuslikust usu käsimustes.
Tšehhi teoloog ja sotsioloog Thomaš #Halik on iseloomustanud Vatikani I kirikukogu otsuseid konservatiivse reaktsioonina revolutsioonilistele ja liberaalsetele arengutele nii ühiskonnas kui teoloogias.
Sellesse perioodi mahub muidugi ka "victoriaanlik ajastu" Inglismaal, mida iseloomustab samuti konservatiivne elulaad.
Kokkuvõttes peab siiski ütlema, et läbi "pika" 19. Sajandi saadab konservatiivseid mõtlejaid Prantsuse revolutsiooni trauma. Siit ka ihalus tugeva keskvõimu ja monarhia järele.
Siinkohal meenub mulle 1.Samueli raamatust 8.p. kuidas Iisraeli vanemad tulid Samueli juurde ja ütlesid: "Vaata, sa oled jäänud vanaks ja su pojad ei käi su teedel. Pane nüüd meile kohut mõistma kuningas, kes meile kohut mõistaks!"
Saamuel palub Issandat ja Issand toob esile kõik kuninga võimu miinused. Ja siis on öeldud: "Aga rahvas tõrkus kuulmast Saamueli häält ja nad ütlesid: "Ei! Meil peab olema kuningas, et meiegi oleksime nagu kõik muud rahvad..." 1Sm 8:4-5; 18-19
Järgmine kord räägime uusaegsest konservatismist kahe maailmasõja vahelisel ajal.
‪@JoosepTammo‬