Algkogudusest (44):

Hea vaataja, nagu oleme näinud, tähistas ristimine algkoguduses kristlaseks saamise otsustavat sündmust. See sisaldas uskliku kindlat kavatsust patuga koormatud elust loobuda. Siit alates elati Kristuse valitsuse all. Seda vähemalt teoreetiliselt. Praktikas tundusid asjad sageli teistsugustena.
Nii tuli varajases koguduses ette väiksemaid ja suuremaid muret tekitavaid patustamisi. Ap. Paulus pidi 1.kirjas korintlastele 5:1 selletõttu väljendama oma jahmatust pattude suhtes, mida isegi maailm ei tunnud. Ta ütleb: "Üldse kuuldub teie seas olevat kõlvatust, ja veel niisugust kõlvatust, mida ei ole paganategi hulgas, et keegi elavat oma võõrasemaga."
Ilmselt oli keegi flirtinud oma isa naisega. Apostel väljendab sellepeale oma vastikust ja nördimust. Olles ügavalt juurdunud juutlikus ideaalis Jumala rahva pühadusest, ei taha ega suuda ta taluda ühtki plekki noore koguduse valgel rüül.
Patuse eest peaks viimse päeva Kohtunik ise hoolitsema, siis oleks talle veel mingi lootus. Korintose koguduses on aga vaja siin ja praegu tekkinud moraalne kahju kõrvaldada, panna patustanu kogudusest välja. See on Pauluse jaoks ainus viis, kuidas vältida suuremat katastroofi kõigi jaoks.
Otsustava tähendusega on siin patu hävitava jõu sotsiaalne ja kollektiivne mõõde. Pilt haputaignast illustreerib tõsiasja, kui kiiresti võib väikegi patujuuretis kogu taigna rikkuda. 1Kr 5:6-7 ütleb Paulus: "Kas te ei tea, et pisut haputaignat teeb kogu haputaigna hapuks? Puhastage end vanast haputaignast, et te oleksite uus taigen, nõnda nagu te oletegi hapnemata leivad."
Hilisemad teoloogilised lähenemised tegelesid vähem koguduse pühadusega, mis oli alati ohus ja mida tuli ka pidevalt kaitsta. Üha rohkem hakati tegelema süütundega koormatud inimese hinge päästmise probleemiga. Nii kujunesid eriti tähtsaks meeleparanduse, andestuse ja leppimisega seotud teemad. Seda kõike Viimse kohtupäeva valguses.
Nii kujunesid välja tavad ja riitused, mis ei pidanud kogudusest väljaheitmist viimaseks sõnaks. Üha rohkem pöörati tähelepanu sellele, kuidas patustanu leiaks andestust, uue võimaluse ja julguse usuteed jätkata.
Algkogudus ei teinud seda enda jaoks seda aga kuidagi lihtsaks. Varakristlikud autorid tunnistavad, et nad otsivad õiget teed ranguse ja odava armu vahel. Meeltparandavate patustanute suhtes palutakse leebust. Kuid otsustusõigus antakse üha enam piiskoppidele, kes omakorda ei tohtinud peljata selgust ja põhimõttekindlust.
Kolmanda sajandi süüria kristluses leiame juba seisukoha, et pattude andestuse meelevald on delegeeritud piiskopile. Samas rõhutatakse tema vastutust Jumala ees, et kõik usklikud saaks päästetud.
Me näeme, et nii nagu iga tõeline armastus, ei ole pinnapealne, vaid seda tuleb tõsiselt võtta selle kõigis mõõtmetes. Nii tuli ka meeleparandust nagu armastustki võtta täie tõsidusega. Meeleparanduse ja halastuse oluliseks mõõtmeks oli kindlasti pühadus, mida tuli säilitada ja vajaduse korral ka taastada. .
Järgmisel korral räägime abielust.
Seniks kohtumiseni!