Algkogudusest (42):

Hea vaataja, täna jätkame algkoguduse elu kujunemise vaatlust ja räägime meeleparandusest. Usun, et meeleparandus ja ülevaltsünd enne ristimist on igati mõistetavad, aga mis siis kui Jumala armu ja halastust kogenu elab mõne aja pärast taas patuelu.
Vanad vennad ütlesid selle kohta "ilmselt oli ta vähe päästetud" või mõnel juhul ka "polnudki päästetud". Aga kui ta uuesti meelt parandab, kas siis tuleks ta ka uuesti ristida? Küsimusi on palju.
Püüame neile samm sammult koos varajase kristlusega lahendust leida.
Peab ütlema, et nad polnud patuelu kirjeldamisel just eriti tagasihoidlikud. Puhta õpetuse ja puhta elu hind oli kõrge. Seda ei saanud kuidagi pastoraalsete hoiakutega madalamaks muuta.
Nii kuuleme me valeõpetajate ja raskesti patustanute kogudusest väljaheitmistest.
Vale õpetusega seoses ütleb ap. Paulus Gl 1:8j.: "Aga kui ka meie ise või ingel taevast kuulutaks mingit evangeeliumi selle asemel, mida meie oleme teile kuulutanud - see olgu neetud!"
Raske pattude kohta toob ta näite 1Kr. 5:1-5 "Üldse kuuldub teie seas olevat kõlvatust, ja veel niisugust kõlvatust, mida ei ole paganategi hulgas, et keegi elavat oma võõrasemaga.2 Ent teie hooplete ega olegi kurvad ja ei kõrvaldagi oma keskelt seda, kes niisugust asja on teinud.3 Sest mina, ehkki ihulikult eemal, ent vaimus kohal, olen otsekui teie juures viibides juba teinud otsuse selle kohta, kes nõnda on elanud:4 meie Issanda Jeesuse nimel, kui teie ja minu vaim on kokku juhitud meie Issanda Jeesuse väega,5 see mees tuleb loovutada saatanale ihu hävitamiseks, et vaim võiks pääseda Issanda päeval."
Apostel Paulus, kes muidu oli innukas Jumala armastuse ja halastuse kuulutaja, on selliste olukordade suhtes väga range.
Kuid samas paistab, et see väline rangus ei sobi kuidagi lootuse meloodiaga, mis samuti läbib tema kirju. Ro 8:33-35 ütleb ta: "Kes võib süüdistada Jumala valituid? Jumal on see, kes õigeks teeb.34 Kes võib meid hukka mõista? Kristus Jeesus on, kes suri ja, mis veel enam, kes üles äratati, kes on Jumala paremal käel ja kes palub meie eest.35 Kes võib meid lahutada Kristuse armastusest? Kas viletsus või ahistus või tagakiusamine või nälg või alastiolek või hädaoht või mõõk?"
Noorele kogudusele oli see väga oluline küsimus: Kuidas vähendada pattude mõju, mida Jumal vihkab, tegemata haiget patustele, keda Jumal armastab? Ükski umbrohutõrje vahend neid selles küsimuses ei aidanud. Seega seisis kogudus päris tõsise teoloogilise probleemi ees. Kiired katsed asja pastoraalselt paranda ei aidanud. Nii käis tookordki läbi mõte, et ehk aitab uuesti ristimine. Tegelikult pöörduti aga siiski üha enam juutliku meeleparanduspraktika juurde.
Vanas Testamendis leiame mõtte, et ärataganenud rahvas peaks kurjast loobuma ja uuesti Jumala poole pöörduma ja seda nii kollektiivselt kui individuaalselt. Ristija-Johannes andis selles osas Uue Testamendi meeleparanduspraktikale suuna ette. Kuid lõpuks oli see siiski Jeesus ise, kes tegi meeleparandusest oma sõnumi keskse telje. Ja sellest lähtuski algkogudus oma süü ja andestuse käsitlemisel.
Selles suunas julgustasid liikuma ka paganlikud autorid nagu Plutarchos, kes kutsus rahvast oma elu kriitiliselt hindama ja ka avalikult meelt parandama.
Muidugi võisid mõned teised filosoofid selle peale nina krimpsutada. Arheoloogid on aga Väike Aasiast avastanud kirjeid, mis kinnitavad mitte ainult patu tunnistamist, vaid ka jumaluste poolt soovitud korra taastamisel tehtud patukahetsustegusid.
Peab ütlema, et ka varakristlikud kogudused toetusid oma meeleparanduse kirjeldustes sarnastele meeleparanduse riitustele. Avalik ülestunnistus andis märku patukahetseja alandlikkusest ja kahetsusest.
Oluline on aga see, et koguduse jaoks ei olnud tegemist pihtimusliku eravestlusega. Patu tunnistamises väljendus kahetseja ausus ja alandlikkus. Samas säilitas kogudus oma moraalsed väärtused.
Järgmine kord räägime taas algkoguduslikust meeleparanduspraktikast. Oli see siis koguduse nõrkuse või tugevuse tunnus?
Seniks kohtumiseni!
@JoosepTammo