Tagasipöördumine Siionisse

Hea vaataja täna räägime ühest Iisraeli riigi kujunemise põhiprobleemist, tagasipöördumisest Siionisse.
Avan selle teema Christoph Bruns'i artiklile "Heimkehr nach Zion" ( toetudes, mis ilmus 2024 a. aprilli kuu ajakirjas "Stimmen der Zeit".
Iisraeli riigi rajamisest alates on Iisraeli käsitletud enamuse juutide poolt ainsa paigana, mis riiklikult tagab juudi rahvale turvalisuse. Ühtlasi oli see juutide vastus suurimale inimsuse vastasele kuriteole II Maailmasõja ajal, mida me tunneme Holokausti või Shoa nime all.
Kuid läheme päris algusesse. Juudi riigi taastamise idee võttis esimesena üles ajakirjanik ja kirjanik Theodor #Herzl (1860-1904). Oma programmilises kirjutises "Der Judenstaat" (Juudiriik) formuleeris ta 1896 aastal "Moodsa lahenduse katse juudiküsimusele".
See oli reaktsioon Euroopas pead tõstvale antisemitismile. Ta leidis, et seda probleemi saab lahendada vaid Juudi riigi rajamine. Ta ütles: "Der #Judenstaat ist ein Weltbedürfnis, folglich wird er entstehen." (Juudiriik on ülemaailmne vajadus, järelikult see sünnib."
Ta ei vaadelnud seda küsimust mitte religioossest või sotsiaalsest, vaid rahvuslikust ja poliitilisest aspektist lähtuvalt. Tema loosung oli: "Me oleme üks rahvas."
See, kus see riik peaks tekkima oli tema jaoks alul teisejärguline küsimus.
Kuigi ta teadis, et juute ühendab eelkõige nende esiisade usk, ei pidanud ta siiski õigeks uut riiki rajada teokraatlikel alustel. Olgu öeldud, et Palestiina kuulus sel ajal Osmanide impeeriumisse. Tagasipöördumine Siionisse tähendas tema jaoks eelkõige oma riigi rajamist - ja seda sekulaarse, suveräänse õigusriigina.
Ta leiab, et oma ajaloolisel kodumaal Palestiinas võiksid juudid olla "kultuuri eelpostid, kes kaitsevad iseendid ja oma naabreid barbaarsuse eest".
Üks tuntumaid Herzl'i kriitikuid oli konservatiivne Viini ülemrabi Moritz #Güdemann (1835-1918), kes oli oma tuntuse omandanud kolmekõitelise teosega: "Õhtumaise juutluse kultuuri ja hariduse ajalugu".
Ta oli sündinud Hildesheim'is. Pärast soliidset haridusteed ja Breslau rabide kooli lõpetamist kutsuti ta 1900 a. Viini pearabi kohale.
Herzl'i juudiriigi idee ei olnud tema jaoks ka veenev ja nii distantseerus ta sellest poliitilise sionismi ideest.
1897 a. varakevadel, pisut enne sionistide kongressi, avaldas ta kirjutise "Juudiriik". Ta leiab selles teoses, et juutluse küsimus ei ole puht rahvuslik ega sotsiaal-ökonoomiline, vaid puhtal religioosne ja teoloogiline küsimus. "Moodne rahvuslikuse toonitamine" on tema arvates vastuolus toora, prohvetite ja Psalmide vaimuga.
Seda teesi arendab ta kahes suunas. Esiteks põhjendab ta veendumust, et juudi identiteet ei ole rahvuslik sekulaarne, vaid põhiliselt teoloogiline.
Teiseks tuletab ta meelde juudi rahva ajaloolist missiooni, mis olevat vahetult seotud kogu inimkonna igavese saatusega.
Niisiis astub Güdemann vastu natsionalistlikule kiusatusele. Ta selgitab seda viidates toora liidulepingu teoloogiale, prohvetitele ja psalmidele nii: "Rahvuse mõiste oli Iisraelis teistsugune kui kõikjal mujal, sest see oli lahutamatu nende Jumala mõistest. Mõlemad on sündinud ühest ja samast. Saades rahvaks sai Iisrael samas kohe ka Jumala rahvaks." Nii ei ole Iisraelil midagi pistmist tavalise rahvuslusega.
Güdemann nägi juudi rahva kutsumust prohvetite eskatoloogilistes visioonides. Pillutatuna üle maailma kõigi rahvaste keskele, pidi see andma tunnistust ühest, tõelisest Jumalast, et esile kutsuda haputaignana inimkonnas tõelist inimlikkust. Nii olevat juutluse ülesandeks "eetiline monoteism", mis toimib kõigi rahvaste lepituse nimel valmistades ette lõpuaegade rahvaste palverännakut, kõigi inimeste kojutulekut Siionisse, ainsa tõelise Jumala kotta, valmistades nii ette Messia ajastut.
Iisraeli äravalituses ei näinud Güdemann Iisraelile antud ülesande takistust, vaid vastupidi, eeldust inimkonna teenimiseks. Just see on 5.Mo raamatus korduva üleskutse mõte - eralduda teistest rahvastest ja mitte käija nende teedel. Sekulaarse rahvusriigi rajamise mõte oli tema arvates aga just teiste rahvaste eeskuju järgimine.
Güdemanni poliitilist programmi võiks kokku võtta sõnadega: Sionismi asemel integratsioon, eesmärgiga tunnistada rahvaste keskel ainsat ja tõelist Jumalat, kes juhib kord kõik rahvad Siionisse.
Nii jõuab ta järeldusele: "Kahurite ja tääkidega juutlus vahetaks ära Taaveti rolli Koljati omaga, muutudes iseenese vastandiks."
Vaevalt, et Güdemann suutnuks kujutleda, et see vaade puruneb sellises rahvuslikus katastroofis, mille natsid II Maailma sõja ajal täide viisid.
Holokaust andis õiguse Herzli sionistlikule nägemusele juudi riigist oma ajaloolisel kodumaal. Kuid küsimus Taaveti ja Koljati rollide vahetumisest kehtib tänase päevani.
Küll aga aitab Güdemanni nägemus mõista neid ortodokslikke juute, kes tänini ei suuda tunnustada ilmalikku Iisraeli riiki, keeldudes selle eest sõdimast.
Võib-olla on meilgi siit midagi õppida.
‪@JoosepTammo‬