USAs selliseid uuringuid on teostatud juba mitukümmend aastat tagasi, kus on keskendatud turunduspsühholoogiale, et miks inimene teatud otsuseid teeb või teatud viisil käitub. 20 aastat tagasi oli seisukoht, et see otsus tuleb meelevaldselt, impulsiivselt, hetke emotsiooni ajendil. Praeguseks on jõutud seisukohale, et kuigi need põhjused on põimunud ja sõltuvuses mitmetest otsestest ja kaudsetest teguritest, siis see käitumise väljund on ikkagi kontrollitav. Kui vaadata sotsiaalselt käituvat inimest, siis ikkagi lööb välja maksimaalsus, sotsiaalselt soovitakse olla kõrgel tasemel - ilus naine, kaks last, lugupeetud positsioon ettevõttes, korralik palk, et üleval pidada korralikku korterit, maja ja autot, sinna juurde kõik suvilad, vembu-tembumaad ja nii edasi. See on siis passiva poole peal, mida me kõik tahame, kes me kõik olla tahame sotsiaalse kaardi peal. Aktiva poole peal, seal kus peaks olema vahendid selle kõige saavutamiseks, ilmneb et kõigile sellist võimalust ei jätku. Kõik ei saa olla osakonna juhid. Kõigile ei jätku sellist palka, et saaks üleval pidada idüllilist perekonda. Kõik ei saa sotsiaalselt igas võtmes olla tipus. Seda reaalselt lubada saavad väga vähesed, et olla igas asendis ütlejad. Arvatakse, et osakonnad, ametikohad, karjääriredelid on loomulik asjade käik - ei ole, see kõik nõuab reaalset inimeste survestamist, manipuleerimist, ekspluateerimist, mõnel juhul lausa terrroriseerimist. Ja see ei ole minu mingi väljamõeldis, see on reaalne sotsiaalne elu, mida ma olen näinud 34 aastat. See on Eestis suur probleem, et inimesed tahavad tormata läbi teineteisest. Et kõike seda ülalmainitud saavutada, mida enamik ihaldab, olla igalpool ja igal ajal tegija, selleks sõimatakse konkurente, pannakse kolleege tanki, vassitakse, müüakse maha teisi, upitatakse iseennast tühjade sõnadega. See on piltlikult nagu poksiring, sinna ei minda et tambituks saada, ikkagi minnakse sinna enda tahtmist peale suruma. Ja kes siis tahab sotsiaalses keskkonnas olla see, kes on mittekeegi. Mina olen enda suhted kõigiga lõpetanud, sest mulle pole seda tõmblemist vaja, ma näen, kui palju see toob kahju mulle ja teistele. Mina tean, et ma olen keegi ja ma ei lähe riskima inimeste sekka, et seda teadmist kaotada. Inimesed arvavad, et nad on midagi enamat, kui neil on mingi munder, ametinimetus või auto. Tegelikkuses see kõik kahandab inimese väärtust, sellega praegu müüakse maha lugupidamine teiste suhtes ja eneseväärikus. Pasundatakse mingist tööjõu puudusest. Siis kui kohale lähed, et mis värk on, siis vaadatakse kalasilmadega otsa, et kes sa oled ja mida sa tahad. See on kräpp ju. Ühesõnaga õige sõnum, et inimesed, mõelge, enne kui te midagi tegema hakkate, igal asjal on tagajärg ja mina igatahes olen väga vihane praegu kõige selle tulemusel:).
Tunnen väga hästi sinu Rolandit,ta elas Marekiga minu korteri peal.Ja korterid kostavad läbi mustamäel.Ja ta tuli minule peaaegu kallale ükskord ja lõhkus minu ukse lingi ära.
Et jah, kõik saab alguse. Kõik saab alguse väga lihtsatest asjadest. Kui me võtame jälle vaatluse alla töösuhted, küllaltki tähtsa olulise osa inimese elust, millega ta end elatab, siis me näeme terminite määratlemisel puhast soustikastet. Räägivad mulle vanad, elu näinud mehed, käed värisevad, et ta vastutab, et ta on tööandja kahekümnele inimesele. Ma küsin temalt, et mille eest ta vastutab. Vastab, et oh näe, kui jätab keegi näpu masina vahele. Ma küsisin temalt, et kas ta lugeda-kirjutada oskab, et seal lepingus on ju kõik kirjas, kes mille eest vastutab. Et ettevõtja vastutab enda kapitali eest, töötegemise ja seal kasutatavate võtete kasutamisel vastutab kvalifikatsiooni omanik. Ja muudkui aga vastutab, ise ei tea sedagi, millele ta alla on kirjutanud. Siis võtame vaatluse alla sõnakõlksu tööandja. Mis peaks olema vaste ingliskeelsele terminile Employer. Employer sisult tähendab palkaja. Jälle mingi eestlaste omalooming, panna palkajale nimetuseks tööandja, kui reaalselt tööd tekitab ja annab töötaja, kes selle eest tasu saab palkajalt. Ja nii see lehmakauplemine meil siin käib. Kasutatakse sõnu, millede tähendusest ei omata õrna aimugi ja päeva lõpuks tahavad kõik saada midagi.
Kui sa käid mingisugusel kriitilise môtlemise kursusel ei tähenda, et hakkad kohe kriitiliselt môtlema, selleks oleks vaja teadmisi, enamus neid kursuseid on üks paras jama.
Teine aspekt on veel see, et ise, enda kodus me võime kõike ratsionaalselt teada ja teha, aga niiöelda massipsühhoos sotsiaalses keskkonnas, grupisuhted, seal muutuvad kõik meie teoreetilised teadmised ja väljundid kuidas me muidu üksinda, ilma seltskonnata käituksime. Sotsiaalsetest normidest, ehk sellest, mida ühiskond niiöelda nõuab, sellest hakkab doomino veerema. Levitatakse põhimõtet, et igal normaalsel mehel peab olema naine. Siis kui kaaslasega koos elatakse, teised sõbrad-tuttavad ütlevad, et niisama koos elamine on mingi kodu mängimine, lapsed peaks ka olema. Ja rohkem polegi vaja, et inimene hakkaks vastu võtma otsuseid mis talle tegelikult ei sobi, sellest hetkest inimesel on selg vastu seina, tal on vastutus pere ees, ta ei saa töölt ära tulla, kui ülemus on nõme, ta on sunnitud olema meele järgi neile, kes talle tegelikult ei meeldi, inimene on konksu otsas, sealt stress, depressioon ja sellega kõik muud kaasnevad probleemid. Kursused ongi sellepärast libe jää, et need keskenduvad sotsialiseerumise jätkusuutlikkusele, sest siis käib inimene tööl, teenib raha, suudab ka kursuste eest maksta ja ka taastoodab kursuste vajadust kollektiivides esinevate huvide konfliktide ja nendest tuleneva rahulolematuse tõttu. Kursusel võib see teave kõik õige olla, aga jah, selle kasutamine eeldab iseseisvust, me ei saa seda teavet kasutada, kui tööl ollakse käsutäitjad, otsuste elluviijad, millede puhul on paljudest normaalsustest ja ratsionaalsustest üle sõidetud, sest reaalne rahateenimine niimoodi toimib ja toimub, nuta-või-naera, aga ärid paraku niimoodi on üles ehitatud. Inimesed pole iseseisvad, nad pole sõltumatud, sellest algavad käitumise hälbed, et tagantjärgi vaadatakse, milleks seda küll teha oli vaja. Ma olen seda sadu kordi täheldanud, kuidas nelja silma all ollakse sõber ja kõik klapib, täielik üksmeel. Lisandub kolmas liige kollektiivi, siis hakkab pihta, hakatakse hoolikalt sõnu valima, enam ei nõustuta nende põhimõtetega millega varem nõustuti, hakatakse vastanduma, laveerima kahe poole vahel, tugevamale pugema, hakatakse ennast tegelikust paremaks rääkima. Paraku eestlane on selline mats, egoist, et ükski haridus teda ei riku, vaid õpetab talle uusi trikke, kuidas nagla olla ja teisi ärakasutades nende arvelt elada. Et kuulatakse see ratsionaalne jutt ära, et võta vastu jõukohaseid otsuseid, analüüsi kas need on riskivabad, kas toovad sulle ja teistele positiivset eluolu, ja siis öeldakse, et ahah jah täitsa hea jutt, aga ega liisingud on tarvis ju maksta, egiptuse tuusik juba broneeritud, kõvatada samuti tarvis et poistele siin klotsi visati natuke kui uus terrass ehitati, ja reaalsuses need on sellised rahad, mida teenitakse musta valgeks rääkides, kameeleonina kokku lubades pudrumägesid ja piimajõgesid nagu näiteks Lidl esindajad seda praegu teevad ja tegelikkuses siis tuimalt inimesi nagu sidruneid mahlast tühjaks pigistades. Oli siin üks freelanceri projekt, kuhu kandideerisin. Seal oli siis üks test ja pärast seda teatati, et midagi ei sobinud, liiguti edasi teistega ja oodatakse mind tulevikus uuesti. Registreeritud firma, ametlik, seaduslik, aga konstruktiivset sõnumit edastada ei suuda. Et kui midagi neile ei meeldinud, siis mis need aspektid on, nendest mitte sõnagi. Ja neile mittemeeldivate aspektide samaks jäämisel, nad ootavad tulevikus uuesti kohtumist. See on ju täiesti seosetu käitumine kui eeldada, et eesmärk on süsteemne tulemus. Aga tulemust oodatakse väljast, ise selle tulemuse nimel tööd ei tehta. Neile midagi ei sobi ühe puhul, nad ei hakka sellesse ühesse inimesesse keskenduma, vaid lihtsalt valivad saja ülejäänu seast temast natuke sobivama. Ega see on ikkagi võimu, tugevuse ja välise ilu maailm. Kõik see vahepealne mingi inimõiguste, võrdsete võimaluste ja kõigile inimväärse elukeskkonna loomine on puhas propaganda, ninnu-nännu, mis kellelegi midagi ei anna peale ärikate süümepiinade liiva alla matmise, näitamaks väljapoole et nad arvestavad kõigiga, aga kui sügavamalt nendega vestlusse astuda, siis katkestatakse kõne, ei vastata e-mailidele ja on ka lubatud vastu hambaid anda kui ma nad viisakas vestluses nurka olen surunud. Reaalne elu toimib ikkagi nii, et hea on elada tugevamatel, ilusamatel ja rikkamatel, ülejäänud on lihtsalt kahuriliha niiöelda, kelledega mängitakse omaks lõbuks.
Õudne on sellel kes oma elu õudsaks elab . Inimesed teevad ikka kõike omapead olgu need seadused siis head või halvad peab inimene mõistma et lõppude lõpuks tuleb vaid temal endal oma elu korraldada seega pidevalt riske maandades edasi elada . Ei saa ju ometi lasta teistel enda eest elada ning elada nagu tuulelipp - jooksuga allatuult ning massidega kaasa !
@@harrikeerma506 jah, olenemata mida teised teevad, või kui heal materiaalsel tasemel me oleme, elu ei ole kerge nii-või-naa. Eks see sotsiaalne valulävi tuleb igaühel ära tunnetada. Minul näiteks see pole väga kõrge ja minule ei sobi suured kollektiivid, palju läbikäimist, palju tegevust üheaegselt. Ma tahaksin järjest asju teha. Muidugi kõik ei saa nii olla, nagu mina tahan. Aga mingist piirist peaks see erinevate inimeste respekteerimine ka olema, mitte nii, et hakatakse kellegi peal sihilikult ennast välja elama kui teatud tüüpi inimene ei meeldi. Et respekteerima peaks ikkagi kõiki inimesi, kes pole halbade kavatsustega. Aga Eestis on see, et üks on kade, teisele sa lihtsalt ei meeldi, kolmas tahab sind ära kasutada, neljas tahab pelgalt ennast välja elada sinu peal, viiendal on heal juhul puha-ükskõik, kuuendal on mitmetel erinevatel põhjustel hea meel kui sul halvasti läheb ja konkurents oskuste osas on nagunii selle kõige taustal, sa pead ka tulemust tegema päeva lõpuks. See lihtsalt ületab piiri. See ei ole inimese elu mõte, et ta peab sellise jamaga tegelema. Tavatsetakse öelda, et inimene on sotsiaalne loom. Noh, on ja ei ole. Inimene pole üheski asjas lõpuni kindel määratlus, ta on universaalne, aga see ei tähenda, et koguaeg ja see spekter erinevatel inimestel on väga erinev. Mingil määral on kõigis kõike ja see tõmblemine või tõestamine, et ma olen nüüd see, sest ma teen seda ja toda - seda pole vaja, sest see tekitab palju arusaamatusi. Väga lihtne näide on need tööintervjuud, kus peab ennast promoma ja haipima. Peaks vaatama, mida inimene üldse teeb, kuidas ta teeb, mõistma mis talle sobib, siis saab alles edasi vaadata. Aga see suhtumine, et me nüüd ootame teisest parimatest parimat koguaeg, võimalikult väikese vastutasu eest ja pressime tühjaks sidrunit - see ei ole normaalne olukord.
Miks me valime poliitikuid, erakondi valitsusse ja riigikogusse. Põhjus on selles, et keegi ei soovi ju vastutada. Tegeldakse mingi mõttetu kõvatamisega, kõik on kõvad ettevõtjad, aga siis kui turu määratlemisega on puusse pandud ja vesi ahjus, siis kerjatakse riigilt toetusi. See ju pole ettevõtlus. Me elame ikka mingis kommunistlikus huina-muinas, suuga tehakse suured linnad, käega ei saada kärbsepesagagi hakkama. Seda tööd iseendaga ju ei tehta, kus enda käitumise ja tegutsemise eest võetaks isikuliselt vastutus. Firmad on täis mingeid soolapuhujaid, suured firmad, üle saja töötaja ja ööpäevaga suudetakse kolm kümne ruutmeetrist putkat kokku panna. Käib mingi, ütlen otse, huinjaa, ülbitsemine kolleegidega, enda ego tagaajamine, sellega siis tegelevad täiskasvanud inimesed päevast-päeva. Mis ratsionaalsust sellisest suhtumisest oodata on, poetaguste ärplejate ühiskond on see. Oli mainitud ka rahatrükki. Igasugune trükkimine või muu tootmine on pelgalt tootmine, kui me ei vaata mõtet selle taga. Igasuguse tootmise taga on mentaalsed põhjused, kellegi stiimul, motivatsioon, unistused, on need alateadvuslikud või teadvuslikud. Siin praeguses inimeste käitumises, hoiakutes ja selles, mis on niiöelda moes, mida taotletakse, on ühine nimetaja. Ülipopulaarsed on kõiksugused investeerimisfondid, passiivsele tulule orienteeritud võimalused. Inimesed kasutavad neid pööraselt, arvates, et see peaks tooma heaolu, rahulolu. Elatakse näpud põhjas, peost-suhu, kurdetakse pidevalt et raha pole, samas viiskümmend tuhat on kuskil fondides, mis siis ühel päeval peaks kõik selle elamata elu korvama. Ja siis, miks? On seal tööl siis nii raske ja vaevarikas, halb ja paha käia, et igal võimalusel, kogu olemasolev energia tuleb ohverdada, et sealt minema saada, passiivse tulu peale? Ja minu vastus on jah. Seal on tõesti nii paha olla, sest inimene tunneb seal ennast nagu ta on mitte keegi. Ta läheb sinna igal hommikul rusikas taskus võitlema, sõtta kolleegidega, klientidega, ülemustega. See on reaalne situatsioon praegu. Inimene tunneb, et ta on üksi saja vastu, normid, nõudmised, arvustused, kriitika, tulemus tähtaja peale, pinge, tulemus suhtluses, tulemus astumises, tulemus istumises, jälgitakse kaameratega iga liigutust, 8 tundi järjest ja rohkemgi masinlikku ebaprivaatset pinget, ta tahab sealt ära. Et aga mõni kindlasti ütleb, et muudame seda, muudame töökeskkonna meeldivaks. Kui ma vaatan praegu seda protsessi, kuidas kasutatakse inimressurssi, et 12 aastat ja enamgi veel on tahvli ees või projektori kõrval lektor, kes jagab suurt tarkust selleks et me saaksime seda kasutada meeldiva elu elamiseks nii eraelus kui tööelus. Siis see väide ei vasta ju tõele. Seda heaolu ju pole töökollektiivides, ei ole ju siirast rõõmu minna igal hommikul töökeskkonda, inimesed mediteerivad, kunstlikult sisestavad viimase vindi peal enda viimasest vaimsest jõust seda energiat et kannatada ära järgmine tööpäev. Seda siirast loomulikku tahtmist ei ole et töökollektiivi minna. Töökeskkonnas on mingid tõusikutest ärplejad, kes siis omast-arust õpetavad töövõtteid. Ja kui nüüd võtta see lektor sealt projektori kõrvalt, see positiivne inimene, teadlane, tark inimene, mõõdukas, viisakas, lugupidav teiste suhtes, kui võtta see lektor ja öelda talle, et tule sina sinna töökeskkonda ja tee seda mida sa teed hästi seal, kus see omab lisandväärtust. Seal, kus inimene hommikul ütleb, et ma tahtsin siia tulla, mulle meeldib siin, minuga käitutakse siin lugupidavalt. Siis oleks asjal mingi iva sees. Praegu ongi rahatrükk, igal võimalusel pannakse hinda juurde, sest otsitakse väljapääsu sellest tampimise lõksust. Tegelik väljapääs on respekteeriv suhtumine teineteisesse. Et õudselt palju on igasuguseid teadlasi, eksperte, analüütikuid, kes teavitavad meid igasugustest kriisidest, ohtudest, ettevaatusabinõudest, riskidest - need kõik on nüüdseks kaardistatud, kus on need teadlased, kes ütleksid, et nüüd hakkab hästi minema, inimesed hakkavad ennast hästi tundma, et on tehtud uuring, et tänasest päevast alates inimesed hakkavad tundma heaolu ja elurõõmu, kus on need uuringud? Aitab soustist ja heategijate mängimisest, ma nõuan konkreetset respekti.
Ma arvan, et hoopiski enamik ülejäänud kodanikke on uhhuud. Seda on nii mõnigi minu eakam tuttav öelnud, et veel 20 aastat tagasi võis normaalseid inimesi leida, aga praeguseks enamik hullunud. Pole kellelgi mingit sihti ega visiooni ega moraali, tuiatakse niiöelda töö ja kodu vahet ja räägitakse endale raha juurde teiste arvelt. Kogu tegevus, millega enamik täiskasvanud inimesi tänapäeval tegeleb. Kellegagi pikemalt diskuteerima hakkad, asja tuumast rääkides, siis öeldakse, et pole vaja maailma parandada ja keegi ei vaevu süvenema, kui kellelegi liiga tehakse. Mis mõttes pole vaja parandada, milleks inimene siin maailmas siis üldse eksisteerib, kas selleks, et teistele s.tta kokku keerata? Ja kui me vaatame mööda sellest terrroriseerimisest, mida üks grupp inimesi praegu korraldab ja ka ise seda soodustame, siis ühel päeval oleme me ise seal samas portsu otsas. See ajuvaba tõmblemine tuleb lõpetada.
@@intsu-onu Hullumajas ongi kõik hullud,peale minu.Nii ütleb sulle iga hullumaja hull. 1917 aastal hakkasid EKRE vaimsed eelkäiad maailma parandama ja nüüd inimkond helbib siiamaani nende "maailma parandajate" paska.
@@vahurots2 see oli rohkem kui sada aastat tagasi. Veel kauem aega tagasi oli prantsuse revolutsioon ja nii edasi, mis ja kuidas seal täpselt oli, seda me ei tea. Praegu toimub konkreetne füüsiline ja vaimne inimeste vaheline teine-teise hävitamine. Mina näen siin lihtsat lahendust, tõmmaku igaüks enda ego tagasi, lühema keti otsa. Siin on igaühel palju kaalul, need konfliktid kellelegi kasu ei too, kaotavad kõik, see on ainult aja küsimus sellises mürgises keskkonnas.
@@intsu-onu Prantsuse revolutsioon ei lõhkunud elu peamist alustala,õigust eraomandusele ja ei teinud inimesi kaasaegseteks pärisorjadeks, nagu tegi seda SSOR nime all tuntud bolšhevistlik riigipööre.Inimeste,ettevõtete jne. konfliktid on olnud ja jäävad kestma.Ja jäävad ka sõjad,sest kaitsta on ennast vaja. Elu ei ole kui Jehoova Tunnistajate paradiis.
@@vahurots2 paraku ta nii on, aga igal asjal on ikkagi mingi mõistlikkuse piir, sellel elul ei ole mittemingisugust väärtust, kui me konstantselt püsime kramplikus kaitseasendis, see ei anna mittemingisugust emotsiooni peale närvide läbipõlemise. Näiteks poolteist aastat tagasi istusin ma Põhja Tallinna prokuratuuris ja vestlesin prokuröriga teemal, miks üks ettevõtja, kes on sõimanud enda töökuulutuses rekkamehi emasteks ja eitedeks ja veel mitmeti mõnitanud, nüüd kardab enda elu pärast, et ma võin talle kuuli pähe lasta ja on pöördunud enda elu kaitseks politsei ja kohtu poole. Mina arvan, et selliseid olukordi ei ole vaja ja nüüd arvab sedasama ka see ettevõtja, kes initsieeris seda konflikti teiste inimeste alandamisega. Kui me lihtsalt vaatame pealt, kuidas teisi tallatakse, siis see tuleb meile tagasi ühte-või-teisipidi, aga tegutsedes me saame enda elu muuta vähemalt elamisväärseks. Igatahes mina arvan, et kus viga näed laita, seal tule ja aita ja muidugi vaja on konkreetseid tegevusi, niisama udutamine läheb muidugi odava populaarsuse teenimise kategooriasse. Head ideed igatahes on eelduseks heade asjade teostamiseks, muidugi on Sul õigus, ainult ideest ei piisa. Mina tean, et Meelis Lao on tegude mees, mitte tühjade sõnade lausuja.
Koolis on tegelikult olemas õppeained mis selle teemaga haakuvad - ühiskonnaõpetus ja ka ajalugu ning tegelikult suures pildis kogu kooliprogramm. Selleks, et midagi analüüsida peab olema mõõdupuu mille suhtes seda teha ja kool loobki selle mõõdupuu. Iseküsimus kui hästi või halvasti õpilased selle omandavad. Kogu see temaatika mida iseloomustatakse fraasiga "oma peaga mõtlemine" selle negatiivses tähenduses analüütiliseks ega ka analüütiliseks kriitiliseks mõtlemiseks küll ei kvalifitseeru. Populistlike kisendajate jutupunktide kordamine ja "onu-tädipoja koera poja" lookeste väljamõtlemine ja levitamine ja nendega kaasa jooksmine on lihtsalt rumalus kuubis. Eesti valismissüsteemi puudus on jah see, et valitavatega tegelikult mingit otsest diskussiooni kohta tavakodanikul ei tekkigi. Seda ülesannet täidavad mõned valimiseelsed saated kus saatejuhid vahel ka vaatajate küsimusi sekka küsivad ja kõik. Ja, et võimalikud valitavad seda vabatahtlikult selles protsessis teeks, seda küll ei juhtu, pigem peaks see olema valimissüsteemi osa siis. Ning teistpidi mis seda protsessi pärsib on populism. Viimane üritab silma paista oma kiirete lööklausetega ja enamikul võtab argielu kõrvalt võimaluse, tahtmise ja mugavusest vajaduse lähemat teemasse süveneda.
Näiteks Ajalugu ei tohiks olla sellises formaadis nagu ta praegu õppekavades on. Ajaloo õppeaines meil pannakse hindeid selle järgi, kui võimalikult täpselt me jäljendame õpetaja seisukohta selles väitluses mis tegelikult toimus. 24. veebruar 1918, jah toimus, niipalju saab öelda, saab ka arhiivist allkirjadega tõestusdokumendid tuua, sellega ajalugu piirdub. Ülejäänud tekst neli lehekülge õpikus, see on juba väitlus, erinevate huvigruppide tõlgendus sellest dokumendist, et miks ja kuidas oli. Neid dokumente, mida näidatakse tõestuseks, on protsentuaalselt väga vähe sellest demagoogilisest ja suhtelisest tekstist, mis õpikutest on vaja pähe tuupida, et nii oli ja seda ei tohiks koolikohustuslikkuse korras kellelegi peale suruda omaks võtma. Dokumente ma võin vaadata, kui ma selle riigi kodanik olen, aga ülejäänut suhtelist kallutatud teksti ma ei ole kohustatud kuulama. Selles osas inimeste enesemääramise õigusi rikutakse. Dokument oli, aga ülejäänu eest ei tohiks teisi arvustada ja hinnangut anda, kuidas keegi seda tõlgendab ja kuidas see kedagi mõjutas, sest mõjutas see erinevaid inimesi erinevalt ja kuidas täpselt, seda teab ainult see inimene, kes seda koges. Ehk iseseisvaid kodanikke, kellel oleks oma selge konkreetne arvamus, seisukoht ja vastutus et mina arvan nii, sest ma julgen nii arvata sellest situatsioonist mis oli, neid kodanikke koolis ei kasvatata, seda karistatakse ja tambitakse maha negatiivse hindega. Osaliselt me pigistame ka ise silmi kinni, sest me teame, et paber on terendamas, sealt edasi ülikool, sealt edasi soe koht ja hea palk. Ja nii ta läheb, tulemus on selline nagu ta on, üks silma kinni pigistamine teise järel, täielik mandumine, antakse küpsist sellele, kes sitsib, teised jäetakse tänavale.
Miks kommida veel siin !! Kõik tahavad kuulsaks saada ja jagada oma arvamusi ja ega ta väga mööda ei pane võrreldes tema minevikuga ! Aga panen lihtsalt pole huvitatud ja rohkem ei näe sellist värki.
USAs selliseid uuringuid on teostatud juba mitukümmend aastat tagasi, kus on keskendatud turunduspsühholoogiale, et miks inimene teatud otsuseid teeb või teatud viisil käitub. 20 aastat tagasi oli seisukoht, et see otsus tuleb meelevaldselt, impulsiivselt, hetke emotsiooni ajendil.
Praeguseks on jõutud seisukohale, et kuigi need põhjused on põimunud ja sõltuvuses mitmetest otsestest ja kaudsetest teguritest, siis see käitumise väljund on ikkagi kontrollitav.
Kui vaadata sotsiaalselt käituvat inimest, siis ikkagi lööb välja maksimaalsus, sotsiaalselt soovitakse olla kõrgel tasemel - ilus naine, kaks last, lugupeetud positsioon ettevõttes, korralik palk, et üleval pidada korralikku korterit, maja ja autot, sinna juurde kõik suvilad, vembu-tembumaad ja nii edasi.
See on siis passiva poole peal, mida me kõik tahame, kes me kõik olla tahame sotsiaalse kaardi peal.
Aktiva poole peal, seal kus peaks olema vahendid selle kõige saavutamiseks, ilmneb et kõigile sellist võimalust ei jätku.
Kõik ei saa olla osakonna juhid.
Kõigile ei jätku sellist palka, et saaks üleval pidada idüllilist perekonda.
Kõik ei saa sotsiaalselt igas võtmes olla tipus. Seda reaalselt lubada saavad väga vähesed, et olla igas asendis ütlejad.
Arvatakse, et osakonnad, ametikohad, karjääriredelid on loomulik asjade käik - ei ole, see kõik nõuab reaalset inimeste survestamist, manipuleerimist, ekspluateerimist, mõnel juhul lausa terrroriseerimist. Ja see ei ole minu mingi väljamõeldis, see on reaalne sotsiaalne elu, mida ma olen näinud 34 aastat.
See on Eestis suur probleem, et inimesed tahavad tormata läbi teineteisest.
Et kõike seda ülalmainitud saavutada, mida enamik ihaldab, olla igalpool ja igal ajal tegija, selleks sõimatakse konkurente, pannakse kolleege tanki, vassitakse, müüakse maha teisi, upitatakse iseennast tühjade sõnadega.
See on piltlikult nagu poksiring, sinna ei minda et tambituks saada, ikkagi minnakse sinna enda tahtmist peale suruma. Ja kes siis tahab sotsiaalses keskkonnas olla see, kes on mittekeegi.
Mina olen enda suhted kõigiga lõpetanud, sest mulle pole seda tõmblemist vaja, ma näen, kui palju see toob kahju mulle ja teistele. Mina tean, et ma olen keegi ja ma ei lähe riskima inimeste sekka, et seda teadmist kaotada. Inimesed arvavad, et nad on midagi enamat, kui neil on mingi munder, ametinimetus või auto. Tegelikkuses see kõik kahandab inimese väärtust, sellega praegu müüakse maha lugupidamine teiste suhtes ja eneseväärikus.
Pasundatakse mingist tööjõu puudusest. Siis kui kohale lähed, et mis värk on, siis vaadatakse kalasilmadega otsa, et kes sa oled ja mida sa tahad. See on kräpp ju. Ühesõnaga õige sõnum, et inimesed, mõelge, enne kui te midagi tegema hakkate, igal asjal on tagajärg ja mina igatahes olen väga vihane praegu kõige selle tulemusel:).
Olen huvitatud selle vaatenurgaga tutvumisest.
Esinen siin oma nime all, leiate hõlpsasti.
Tunnen väga hästi sinu Rolandit,ta elas Marekiga minu korteri peal.Ja korterid kostavad läbi mustamäel.Ja ta tuli minule peaaegu kallale ükskord ja lõhkus minu ukse lingi ära.
Et jah, kõik saab alguse. Kõik saab alguse väga lihtsatest asjadest.
Kui me võtame jälle vaatluse alla töösuhted, küllaltki tähtsa olulise osa inimese elust, millega ta end elatab, siis me näeme terminite määratlemisel puhast soustikastet.
Räägivad mulle vanad, elu näinud mehed, käed värisevad, et ta vastutab, et ta on tööandja kahekümnele inimesele.
Ma küsin temalt, et mille eest ta vastutab. Vastab, et oh näe, kui jätab keegi näpu masina vahele. Ma küsisin temalt, et kas ta lugeda-kirjutada oskab, et seal lepingus on ju kõik kirjas, kes mille eest vastutab. Et ettevõtja vastutab enda kapitali eest, töötegemise ja seal kasutatavate võtete kasutamisel vastutab kvalifikatsiooni omanik. Ja muudkui aga vastutab, ise ei tea sedagi, millele ta alla on kirjutanud.
Siis võtame vaatluse alla sõnakõlksu tööandja. Mis peaks olema vaste ingliskeelsele terminile Employer. Employer sisult tähendab palkaja. Jälle mingi eestlaste omalooming, panna palkajale nimetuseks tööandja, kui reaalselt tööd tekitab ja annab töötaja, kes selle eest tasu saab palkajalt.
Ja nii see lehmakauplemine meil siin käib. Kasutatakse sõnu, millede tähendusest ei omata õrna aimugi ja päeva lõpuks tahavad kõik saada midagi.
Kui sa käid mingisugusel kriitilise môtlemise kursusel ei tähenda, et hakkad kohe kriitiliselt môtlema, selleks oleks vaja teadmisi, enamus neid kursuseid on üks paras jama.
Teine aspekt on veel see, et ise, enda kodus me võime kõike ratsionaalselt teada ja teha, aga niiöelda massipsühhoos sotsiaalses keskkonnas, grupisuhted, seal muutuvad kõik meie teoreetilised teadmised ja väljundid kuidas me muidu üksinda, ilma seltskonnata käituksime.
Sotsiaalsetest normidest, ehk sellest, mida ühiskond niiöelda nõuab, sellest hakkab doomino veerema. Levitatakse põhimõtet, et igal normaalsel mehel peab olema naine. Siis kui kaaslasega koos elatakse, teised sõbrad-tuttavad ütlevad, et niisama koos elamine on mingi kodu mängimine, lapsed peaks ka olema. Ja rohkem polegi vaja, et inimene hakkaks vastu võtma otsuseid mis talle tegelikult ei sobi, sellest hetkest inimesel on selg vastu seina, tal on vastutus pere ees, ta ei saa töölt ära tulla, kui ülemus on nõme, ta on sunnitud olema meele järgi neile, kes talle tegelikult ei meeldi, inimene on konksu otsas, sealt stress, depressioon ja sellega kõik muud kaasnevad probleemid.
Kursused ongi sellepärast libe jää, et need keskenduvad sotsialiseerumise jätkusuutlikkusele, sest siis käib inimene tööl, teenib raha, suudab ka kursuste eest maksta ja ka taastoodab kursuste vajadust kollektiivides esinevate huvide konfliktide ja nendest tuleneva rahulolematuse tõttu. Kursusel võib see teave kõik õige olla, aga jah, selle kasutamine eeldab iseseisvust, me ei saa seda teavet kasutada, kui tööl ollakse käsutäitjad, otsuste elluviijad, millede puhul on paljudest normaalsustest ja ratsionaalsustest üle sõidetud, sest reaalne rahateenimine niimoodi toimib ja toimub, nuta-või-naera, aga ärid paraku niimoodi on üles ehitatud.
Inimesed pole iseseisvad, nad pole sõltumatud, sellest algavad käitumise hälbed, et tagantjärgi vaadatakse, milleks seda küll teha oli vaja.
Ma olen seda sadu kordi täheldanud, kuidas nelja silma all ollakse sõber ja kõik klapib, täielik üksmeel. Lisandub kolmas liige kollektiivi, siis hakkab pihta, hakatakse hoolikalt sõnu valima, enam ei nõustuta nende põhimõtetega millega varem nõustuti, hakatakse vastanduma, laveerima kahe poole vahel, tugevamale pugema, hakatakse ennast tegelikust paremaks rääkima.
Paraku eestlane on selline mats, egoist, et ükski haridus teda ei riku, vaid õpetab talle uusi trikke, kuidas nagla olla ja teisi ärakasutades nende arvelt elada.
Et kuulatakse see ratsionaalne jutt ära, et võta vastu jõukohaseid otsuseid, analüüsi kas need on riskivabad, kas toovad sulle ja teistele positiivset eluolu, ja siis öeldakse, et ahah jah täitsa hea jutt, aga ega liisingud on tarvis ju maksta, egiptuse tuusik juba broneeritud, kõvatada samuti tarvis et poistele siin klotsi visati natuke kui uus terrass ehitati, ja reaalsuses need on sellised rahad, mida teenitakse musta valgeks rääkides, kameeleonina kokku lubades pudrumägesid ja piimajõgesid nagu näiteks Lidl esindajad seda praegu teevad ja tegelikkuses siis tuimalt inimesi nagu sidruneid mahlast tühjaks pigistades.
Oli siin üks freelanceri projekt, kuhu kandideerisin. Seal oli siis üks test ja pärast seda teatati, et midagi ei sobinud, liiguti edasi teistega ja oodatakse mind tulevikus uuesti. Registreeritud firma, ametlik, seaduslik, aga konstruktiivset sõnumit edastada ei suuda. Et kui midagi neile ei meeldinud, siis mis need aspektid on, nendest mitte sõnagi. Ja neile mittemeeldivate aspektide samaks jäämisel, nad ootavad tulevikus uuesti kohtumist. See on ju täiesti seosetu käitumine kui eeldada, et eesmärk on süsteemne tulemus. Aga tulemust oodatakse väljast, ise selle tulemuse nimel tööd ei tehta. Neile midagi ei sobi ühe puhul, nad ei hakka sellesse ühesse inimesesse keskenduma, vaid lihtsalt valivad saja ülejäänu seast temast natuke sobivama.
Ega see on ikkagi võimu, tugevuse ja välise ilu maailm. Kõik see vahepealne mingi inimõiguste, võrdsete võimaluste ja kõigile inimväärse elukeskkonna loomine on puhas propaganda, ninnu-nännu, mis kellelegi midagi ei anna peale ärikate süümepiinade liiva alla matmise, näitamaks väljapoole et nad arvestavad kõigiga, aga kui sügavamalt nendega vestlusse astuda, siis katkestatakse kõne, ei vastata e-mailidele ja on ka lubatud vastu hambaid anda kui ma nad viisakas vestluses nurka olen surunud. Reaalne elu toimib ikkagi nii, et hea on elada tugevamatel, ilusamatel ja rikkamatel, ülejäänud on lihtsalt kahuriliha niiöelda, kelledega mängitakse omaks lõbuks.
Õudne on sellel kes oma elu õudsaks elab . Inimesed teevad ikka kõike omapead olgu need seadused siis head või halvad peab inimene mõistma et lõppude lõpuks tuleb vaid temal endal oma elu korraldada seega pidevalt riske maandades edasi elada . Ei saa ju ometi lasta teistel enda eest elada ning elada nagu tuulelipp - jooksuga allatuult ning massidega kaasa !
@@harrikeerma506 jah, olenemata mida teised teevad, või kui heal materiaalsel tasemel me oleme, elu ei ole kerge nii-või-naa.
Eks see sotsiaalne valulävi tuleb igaühel ära tunnetada.
Minul näiteks see pole väga kõrge ja minule ei sobi suured kollektiivid, palju läbikäimist, palju tegevust üheaegselt. Ma tahaksin järjest asju teha.
Muidugi kõik ei saa nii olla, nagu mina tahan. Aga mingist piirist peaks see erinevate inimeste respekteerimine ka olema, mitte nii, et hakatakse kellegi peal sihilikult ennast välja elama kui teatud tüüpi inimene ei meeldi.
Et respekteerima peaks ikkagi kõiki inimesi, kes pole halbade kavatsustega.
Aga Eestis on see, et üks on kade, teisele sa lihtsalt ei meeldi, kolmas tahab sind ära kasutada, neljas tahab pelgalt ennast välja elada sinu peal, viiendal on heal juhul puha-ükskõik, kuuendal on mitmetel erinevatel põhjustel hea meel kui sul halvasti läheb ja konkurents oskuste osas on nagunii selle kõige taustal, sa pead ka tulemust tegema päeva lõpuks.
See lihtsalt ületab piiri.
See ei ole inimese elu mõte, et ta peab sellise jamaga tegelema.
Tavatsetakse öelda, et inimene on sotsiaalne loom. Noh, on ja ei ole. Inimene pole üheski asjas lõpuni kindel määratlus, ta on universaalne, aga see ei tähenda, et koguaeg ja see spekter erinevatel inimestel on väga erinev. Mingil määral on kõigis kõike ja see tõmblemine või tõestamine, et ma olen nüüd see, sest ma teen seda ja toda - seda pole vaja, sest see tekitab palju arusaamatusi. Väga lihtne näide on need tööintervjuud, kus peab ennast promoma ja haipima. Peaks vaatama, mida inimene üldse teeb, kuidas ta teeb, mõistma mis talle sobib, siis saab alles edasi vaadata. Aga see suhtumine, et me nüüd ootame teisest parimatest parimat koguaeg, võimalikult väikese vastutasu eest ja pressime tühjaks sidrunit - see ei ole normaalne olukord.
Miks me valime poliitikuid, erakondi valitsusse ja riigikogusse.
Põhjus on selles, et keegi ei soovi ju vastutada.
Tegeldakse mingi mõttetu kõvatamisega, kõik on kõvad ettevõtjad, aga siis kui turu määratlemisega on puusse pandud ja vesi ahjus, siis kerjatakse riigilt toetusi. See ju pole ettevõtlus.
Me elame ikka mingis kommunistlikus huina-muinas, suuga tehakse suured linnad, käega ei saada kärbsepesagagi hakkama.
Seda tööd iseendaga ju ei tehta, kus enda käitumise ja tegutsemise eest võetaks isikuliselt vastutus. Firmad on täis mingeid soolapuhujaid, suured firmad, üle saja töötaja ja ööpäevaga suudetakse kolm kümne ruutmeetrist putkat kokku panna. Käib mingi, ütlen otse, huinjaa, ülbitsemine kolleegidega, enda ego tagaajamine, sellega siis tegelevad täiskasvanud inimesed päevast-päeva.
Mis ratsionaalsust sellisest suhtumisest oodata on, poetaguste ärplejate ühiskond on see.
Oli mainitud ka rahatrükki. Igasugune trükkimine või muu tootmine on pelgalt tootmine, kui me ei vaata mõtet selle taga. Igasuguse tootmise taga on mentaalsed põhjused, kellegi stiimul, motivatsioon, unistused, on need alateadvuslikud või teadvuslikud. Siin praeguses inimeste käitumises, hoiakutes ja selles, mis on niiöelda moes, mida taotletakse, on ühine nimetaja. Ülipopulaarsed on kõiksugused investeerimisfondid, passiivsele tulule orienteeritud võimalused. Inimesed kasutavad neid pööraselt, arvates, et see peaks tooma heaolu, rahulolu. Elatakse näpud põhjas, peost-suhu, kurdetakse pidevalt et raha pole, samas viiskümmend tuhat on kuskil fondides, mis siis ühel päeval peaks kõik selle elamata elu korvama.
Ja siis, miks?
On seal tööl siis nii raske ja vaevarikas, halb ja paha käia, et igal võimalusel, kogu olemasolev energia tuleb ohverdada, et sealt minema saada, passiivse tulu peale?
Ja minu vastus on jah. Seal on tõesti nii paha olla, sest inimene tunneb seal ennast nagu ta on mitte keegi. Ta läheb sinna igal hommikul rusikas taskus võitlema, sõtta kolleegidega, klientidega, ülemustega. See on reaalne situatsioon praegu. Inimene tunneb, et ta on üksi saja vastu, normid, nõudmised, arvustused, kriitika, tulemus tähtaja peale, pinge, tulemus suhtluses, tulemus astumises, tulemus istumises, jälgitakse kaameratega iga liigutust, 8 tundi järjest ja rohkemgi masinlikku ebaprivaatset pinget, ta tahab sealt ära.
Et aga mõni kindlasti ütleb, et muudame seda, muudame töökeskkonna meeldivaks.
Kui ma vaatan praegu seda protsessi, kuidas kasutatakse inimressurssi, et 12 aastat ja enamgi veel on tahvli ees või projektori kõrval lektor, kes jagab suurt tarkust selleks et me saaksime seda kasutada meeldiva elu elamiseks nii eraelus kui tööelus. Siis see väide ei vasta ju tõele. Seda heaolu ju pole töökollektiivides, ei ole ju siirast rõõmu minna igal hommikul töökeskkonda, inimesed mediteerivad, kunstlikult sisestavad viimase vindi peal enda viimasest vaimsest jõust seda energiat et kannatada ära järgmine tööpäev. Seda siirast loomulikku tahtmist ei ole et töökollektiivi minna.
Töökeskkonnas on mingid tõusikutest ärplejad, kes siis omast-arust õpetavad töövõtteid.
Ja kui nüüd võtta see lektor sealt projektori kõrvalt, see positiivne inimene, teadlane, tark inimene, mõõdukas, viisakas, lugupidav teiste suhtes, kui võtta see lektor ja öelda talle, et tule sina sinna töökeskkonda ja tee seda mida sa teed hästi seal, kus see omab lisandväärtust. Seal, kus inimene hommikul ütleb, et ma tahtsin siia tulla, mulle meeldib siin, minuga käitutakse siin lugupidavalt.
Siis oleks asjal mingi iva sees.
Praegu ongi rahatrükk, igal võimalusel pannakse hinda juurde, sest otsitakse väljapääsu sellest tampimise lõksust.
Tegelik väljapääs on respekteeriv suhtumine teineteisesse.
Et õudselt palju on igasuguseid teadlasi, eksperte, analüütikuid, kes teavitavad meid igasugustest kriisidest, ohtudest, ettevaatusabinõudest, riskidest - need kõik on nüüdseks kaardistatud, kus on need teadlased, kes ütleksid, et nüüd hakkab hästi minema, inimesed hakkavad ennast hästi tundma, et on tehtud uuring, et tänasest päevast alates inimesed hakkavad tundma heaolu ja elurõõmu, kus on need uuringud?
Aitab soustist ja heategijate mängimisest, ma nõuan konkreetset respekti.
Meelisest on tulnud Uhhuu.
Ma arvan, et hoopiski enamik ülejäänud kodanikke on uhhuud.
Seda on nii mõnigi minu eakam tuttav öelnud, et veel 20 aastat tagasi võis normaalseid inimesi leida, aga praeguseks enamik hullunud.
Pole kellelgi mingit sihti ega visiooni ega moraali, tuiatakse niiöelda töö ja kodu vahet ja räägitakse endale raha juurde teiste arvelt. Kogu tegevus, millega enamik täiskasvanud inimesi tänapäeval tegeleb.
Kellegagi pikemalt diskuteerima hakkad, asja tuumast rääkides, siis öeldakse, et pole vaja maailma parandada ja keegi ei vaevu süvenema, kui kellelegi liiga tehakse.
Mis mõttes pole vaja parandada, milleks inimene siin maailmas siis üldse eksisteerib, kas selleks, et teistele s.tta kokku keerata?
Ja kui me vaatame mööda sellest terrroriseerimisest, mida üks grupp inimesi praegu korraldab ja ka ise seda soodustame, siis ühel päeval oleme me ise seal samas portsu otsas. See ajuvaba tõmblemine tuleb lõpetada.
@@intsu-onu Hullumajas ongi kõik hullud,peale minu.Nii ütleb sulle iga hullumaja hull. 1917 aastal hakkasid EKRE vaimsed eelkäiad maailma parandama ja nüüd inimkond helbib siiamaani nende "maailma parandajate" paska.
@@vahurots2 see oli rohkem kui sada aastat tagasi.
Veel kauem aega tagasi oli prantsuse revolutsioon ja nii edasi, mis ja kuidas seal täpselt oli, seda me ei tea.
Praegu toimub konkreetne füüsiline ja vaimne inimeste vaheline teine-teise hävitamine. Mina näen siin lihtsat lahendust, tõmmaku igaüks enda ego tagasi, lühema keti otsa.
Siin on igaühel palju kaalul, need konfliktid kellelegi kasu ei too, kaotavad kõik, see on ainult aja küsimus sellises mürgises keskkonnas.
@@intsu-onu Prantsuse revolutsioon ei lõhkunud elu peamist alustala,õigust eraomandusele ja ei teinud inimesi kaasaegseteks pärisorjadeks, nagu tegi seda SSOR nime all tuntud bolšhevistlik riigipööre.Inimeste,ettevõtete jne. konfliktid on olnud ja jäävad kestma.Ja jäävad ka sõjad,sest kaitsta on ennast vaja. Elu ei ole kui Jehoova Tunnistajate paradiis.
@@vahurots2 paraku ta nii on, aga igal asjal on ikkagi mingi mõistlikkuse piir, sellel elul ei ole mittemingisugust väärtust, kui me konstantselt püsime kramplikus kaitseasendis, see ei anna mittemingisugust emotsiooni peale närvide läbipõlemise.
Näiteks poolteist aastat tagasi istusin ma Põhja Tallinna prokuratuuris ja vestlesin prokuröriga teemal, miks üks ettevõtja, kes on sõimanud enda töökuulutuses rekkamehi emasteks ja eitedeks ja veel mitmeti mõnitanud, nüüd kardab enda elu pärast, et ma võin talle kuuli pähe lasta ja on pöördunud enda elu kaitseks politsei ja kohtu poole.
Mina arvan, et selliseid olukordi ei ole vaja ja nüüd arvab sedasama ka see ettevõtja, kes initsieeris seda konflikti teiste inimeste alandamisega.
Kui me lihtsalt vaatame pealt, kuidas teisi tallatakse, siis see tuleb meile tagasi ühte-või-teisipidi, aga tegutsedes me saame enda elu muuta vähemalt elamisväärseks.
Igatahes mina arvan, et kus viga näed laita, seal tule ja aita ja muidugi vaja on konkreetseid tegevusi, niisama udutamine läheb muidugi odava populaarsuse teenimise kategooriasse. Head ideed igatahes on eelduseks heade asjade teostamiseks, muidugi on Sul õigus, ainult ideest ei piisa.
Mina tean, et Meelis Lao on tegude mees, mitte tühjade sõnade lausuja.
Koolis on tegelikult olemas õppeained mis selle teemaga haakuvad -
ühiskonnaõpetus ja ka ajalugu ning tegelikult suures pildis kogu
kooliprogramm. Selleks, et midagi analüüsida peab olema mõõdupuu mille
suhtes seda teha ja kool loobki selle mõõdupuu. Iseküsimus kui hästi või
halvasti õpilased selle omandavad. Kogu see temaatika mida
iseloomustatakse fraasiga "oma peaga mõtlemine" selle negatiivses
tähenduses analüütiliseks ega ka analüütiliseks kriitiliseks mõtlemiseks küll ei
kvalifitseeru. Populistlike kisendajate jutupunktide kordamine ja
"onu-tädipoja koera poja" lookeste väljamõtlemine ja levitamine ja nendega kaasa jooksmine on lihtsalt rumalus kuubis.
Eesti valismissüsteemi puudus on jah see, et valitavatega
tegelikult mingit otsest diskussiooni kohta tavakodanikul ei tekkigi. Seda
ülesannet täidavad mõned valimiseelsed saated kus saatejuhid vahel ka vaatajate küsimusi sekka küsivad ja kõik. Ja, et võimalikud valitavad seda vabatahtlikult selles protsessis teeks, seda küll ei juhtu, pigem peaks see olema valimissüsteemi osa siis. Ning teistpidi mis seda protsessi pärsib on populism. Viimane üritab silma paista oma kiirete lööklausetega ja enamikul võtab argielu kõrvalt võimaluse, tahtmise ja mugavusest vajaduse lähemat teemasse süveneda.
Näiteks Ajalugu ei tohiks olla sellises formaadis nagu ta praegu õppekavades on.
Ajaloo õppeaines meil pannakse hindeid selle järgi, kui võimalikult täpselt me jäljendame õpetaja seisukohta selles väitluses mis tegelikult toimus. 24. veebruar 1918, jah toimus, niipalju saab öelda, saab ka arhiivist allkirjadega tõestusdokumendid tuua, sellega ajalugu piirdub. Ülejäänud tekst neli lehekülge õpikus, see on juba väitlus, erinevate huvigruppide tõlgendus sellest dokumendist, et miks ja kuidas oli.
Neid dokumente, mida näidatakse tõestuseks, on protsentuaalselt väga vähe sellest demagoogilisest ja suhtelisest tekstist, mis õpikutest on vaja pähe tuupida, et nii oli ja seda ei tohiks koolikohustuslikkuse korras kellelegi peale suruda omaks võtma.
Dokumente ma võin vaadata, kui ma selle riigi kodanik olen, aga ülejäänut suhtelist kallutatud teksti ma ei ole kohustatud kuulama. Selles osas inimeste enesemääramise õigusi rikutakse.
Dokument oli, aga ülejäänu eest ei tohiks teisi arvustada ja hinnangut anda, kuidas keegi seda tõlgendab ja kuidas see kedagi mõjutas, sest mõjutas see erinevaid inimesi erinevalt ja kuidas täpselt, seda teab ainult see inimene, kes seda koges.
Ehk iseseisvaid kodanikke, kellel oleks oma selge konkreetne arvamus, seisukoht ja vastutus et mina arvan nii, sest ma julgen nii arvata sellest situatsioonist mis oli, neid kodanikke koolis ei kasvatata, seda karistatakse ja tambitakse maha negatiivse hindega.
Osaliselt me pigistame ka ise silmi kinni, sest me teame, et paber on terendamas, sealt edasi ülikool, sealt edasi soe koht ja hea palk. Ja nii ta läheb, tulemus on selline nagu ta on, üks silma kinni pigistamine teise järel, täielik mandumine, antakse küpsist sellele, kes sitsib, teised jäetakse tänavale.
@@intsu-onu super kommentaar
Miks kommida veel siin !! Kõik tahavad kuulsaks saada ja jagada oma arvamusi ja ega ta väga mööda ei pane võrreldes tema minevikuga ! Aga panen lihtsalt pole huvitatud ja rohkem ei näe sellist värki.
Sinu pojad ei salli sind sinu enda jõhkruse , valede pärast.