I was in Estonia in 1983 and this song gives me the same feeling I had while there; it is when I actually fell in love with the real Estonia. Before that, I loved it because my mother, an Esonian, helped me understand this wonderful and mythical land.
English translation: *A Traveller's Evening Song* I am walking on a grey endless road, In the middle of meadows full of growing crop. I am walking and walking an endless road, Already as a child, the mind loved roads. The roads are singing late in the evening. Those roads, oh they are tough as pearls, Those inviting lines without an end. I am walking and walking, the roads tough as pearls. So long and dusty all those roads, Those dwellings of the traveller. Already as a child, the mind loved roads, Already as a child to hear your stories. Already as a child, the mind loved to walk, To sing my own song on a grey road, As if there was no haste in the world.
Kunagi ammu vaatasime seda filmi kohustuslikus korras kirjanduse tunnis...no üldse ei jõudnud pärale. Üsna hiluti vaatasin mõnusas üksinduses, ja süvenesin. Nii mõnus oli. Anne hääl, laul ja laulu üldine mõte on nii sügav, et lausa haiget teeb!
Analysis and translation, by Karl Karlov: Ernst Enno is considered an impressionist poet who excels in creating moods through symbolism approaching the surreal. Though living to only age 58 himself, here he poignantly conjures the reflective, bitter-sweet mood of an aged person looking back on life, and contrasts the song he once sang on life’s road to the compelling song that the road now sings to him. It’s not that life has been pointless - the poet is surrounded by “ripening harvest”. But life’s journey, though an unavoidable imperative, does not bring him home, much less provide real satisfaction. The narrative is set in the lonely, pastel, ethereal light of Estonia’s late-summer midnight sun. My translation is made to the poem’s exact original metre.
I tramp ‘long a grey, ne’er-ending road Midst meadows of ripening harvest, I trudge and I trudge on the endless road, Since days of yore I have loved travel’s lore - But roads sing late in the evening. Those roads, unyielding as ornament chains, Those lines that forever keep calling, - I trudge and I trudge ‘long those necklace-like trails, Though grey and dusty, their lure never fails Those travellers’ dwelling places. Since days of childhood those roads were a lure, Their half-whispered stories of mystery - Since childhood I eagerly strode ‘long their way, Sang my own song on the road hard and grey, As if there were no need to hurry. The hour is late and its song rises great - And I long for shore ‘stead of dust, The hour is late, and the road hard as slate, Though embracing me as my own lover - Still fails in the end to deliver. I tramp ‘long a grey, ne’er ending road, Midst meadows of ripening harvest, I trudge and I trudge on the endless road With longing for load, and song of the road, And all is so late in the evening. I trudge and I trudge on the endless road, And all is so late in the evening.
the lines, "Kõvad kui keed", in both cases, "keed" are more likely to come from the word "kesi" (Grain husk), not the word "(kaela)kee" ((neck)lace) while the road seeming like a necklace makes sense by itself, a road being as hard as a necklace doesnt make sense at all. if you've ever eaten not-dehusked grain, you'll instantly be able to relate to this making a lot more sense, and having a better meaning. It also fits in better with the context of the rest of the poem, with references to fields and ripening harvests and being in nature
See kunagine paikse talupoja unistus on siin nii pildis kui muusikas väga hästi väljendatud. Ja see kestab ikka - igal soojal ja vabamal ajal tuleb tunne, et eestis on nii palju kutsuvaid teekäänakuid, ojaääri, välju, kynkaid ja metsi, mida ei tahaks käimata jätta.
Ma kõnnin hallil lõpmata teel, kesk nurmi täis valmivat vilja. Ma kõnnin ja kõnnin otsata teed ju lapsena teesid armastas meel. Teed laulavad õhtul hilja, need teed, kuis on nad nii kõvad kui keed. Need otsata kutsuvad jooned, ma kõnnin ja kõnnin teed kõvad kui keed. Nii pikad ja tolmused kõik need teed, need rändaja eluhooned. Ju lapsena teesid armastas meel, ju lapsena kuulda te juttu, ju lapsena kõndida armastas meel, oma laulu nii laulda hallil teel, kui polekski ilmas ruttu. Tund hiline nüüd laulab lõpmata, meel igatseb tolmuta randa. Tund hiline, tee on kõva kui kee, mind hoiab kui mõrsjaks enesele, ei siiski saa pärale kanda. Ma kõnnin hallil lõpmata teel, kesk nurmi täis valmivat vilja. Ma kõnnin ja kõnnin otsata teed, kui teede laul tee helisev meel. Ja kõik on nii õhtul hilja, ja kõik on nii õhtul hilja. Ma kõnnin hallil lõpmata teel...
nipernaadi on nipenaadi neid on mitmeid läbi käinud, minu elust, aga kui sa pyyad neile midagi oelda lähevad ära. Aga see mote filmist ,et elu mul päästsit tervex mu ravisid anna nyt Kati ka oli point selles filmis.
Мне тоже очень нравится фильм Nipernaadi и вообще - старое эстонское кино! В нашем прокате этот фильм когда-то шел как Искатель приключений. У меня он есть только на эстонском. Если есть у кого с русским переводом или просто перевод поделитесь, пожалуйста!
lõuna eestis vastseliinast tsipa lõuna poole kirikumäe kandis on osad neist kaadritst seal filmis ülesvõetud. vähemalt nii rääkis Kirikumäe Matkamaja peremees meile kui seal puhkasime ja hiljem rändasime seal kandis veel ringi. müstiline,maaliline, vaikne koht. seal kusagil õnnestus meil näha ka üsna mitmeharulist kuuske.synge wärk
Tõnu Kark oli see näitleja selles filmis "Nipernaadi" peaosatäitja/suurepärane näitlejatöö/ - omapärane film🤗, millest aru ei saa v-olla teisest rahvusest inimene. See laul sobib absoluutselt selle filmi juurde - hea laul ja see oleks nagu eestlaste enda "mantra"🤗😀
Ma kõnnin hallil lõpmata teel, kesk nurmi täis valmivat vilja. Ma kõnnin ja kõnnin otsata teed ju lapsena teesid armastas meel. Teed laulavad õhtul hilja, need teed, kuis on nad nii kõvad kui keed. Need otsata kutsuvad jooned, ma kõnnin ja kõnnin teed kõvad kui keed. Nii pikad ja tolmused kõik need teed, need rändaja eluhooned. Ju lapsena teesid armastas meel, ju lapsena kuulda te juttu, ju lapsena kõndida armastas meel, oma laulu nii laulda hallil teel, kui polekski ilmas ruttu. Tund hiline nüüd laulab lõpmata, meel igatseb tolmuta randa. Tund hiline, tee on kõva kui kee, mind hoiab kui mõrsjaks enesele, ei siiski saa pärale kanda. Ma kõnnin hallil lõpmata teel, kesk nurmi täis valmivat vilja. Ma kõnnin ja kõnnin otsata teed, kui teede laul tee helisev meel. Ja kõik on nii õhtul hilja, ja kõik on nii õhtul hilja. Ma kõnnin hallil lõpmata teel...
Muideks Nõgikikaste maja mida Nipernaadi raamatu alguses kylastas ja kus oli ka see ahvipärdik, asub minu kodust vaid 500 meetri kaugusel. Kas Eesti kultuuriloolased & bibliograafid ka seda teavad???
lõuna eestis vastseliinast tsipa lõuna poole kirikumäe kandis on osad neist kaadritst seal filmis ülesvõetud. vähemalt nii rääkis Kirikumäe Matkamaja peremees meile kui seal puhkasime ja hiljem rändasime seal kandis veel ringi. müstiline,maaliline, vaikne koht. seal kusagil õnnestus meil näha ka üsna mitmeharulist kuuske.synge wärk.
I was in Estonia in 1983 and this song gives me the same feeling I had while there; it is when I actually fell in love with the real Estonia. Before that, I loved it because my mother, an Esonian, helped me understand this wonderful and mythical land.
Väga emotsionaalne laul võttis kohe südame soojaks ja hakkasin mõtlema selle peale et kui hea on elada Eestis ja kui tore rahvas meil on.
Maxim Jelin kuulge noormees see pole naljakas
I have no idea how I ended up here. Anyways I am still glad that I discovered this lovely music.
English translation:
*A Traveller's Evening Song*
I am walking on a grey endless road,
In the middle of meadows full of growing crop.
I am walking and walking an endless road,
Already as a child, the mind loved roads.
The roads are singing late in the evening.
Those roads, oh they are tough as pearls,
Those inviting lines without an end.
I am walking and walking, the roads tough as pearls.
So long and dusty all those roads,
Those dwellings of the traveller.
Already as a child, the mind loved roads,
Already as a child to hear your stories.
Already as a child, the mind loved to walk,
To sing my own song on a grey road,
As if there was no haste in the world.
Kunagi ammu vaatasime seda filmi kohustuslikus korras kirjanduse tunnis...no üldse ei jõudnud pärale. Üsna hiluti vaatasin mõnusas üksinduses, ja süvenesin. Nii mõnus oli. Anne hääl, laul ja laulu üldine mõte on nii sügav, et lausa haiget teeb!
Tahtsid öelda "üdine". :)
aitäh sulle!.töpselt minu mõtted. nii ilus,et teeb haiget!
parimat sulle :)
Ikka imeline laul, nostalgia kohe südames.
Analysis and translation, by Karl Karlov:
Ernst Enno is considered an impressionist poet who excels in creating moods through symbolism approaching the surreal. Though living to only age 58 himself, here he poignantly conjures the reflective, bitter-sweet mood of an aged person looking back on life, and contrasts the song he once sang on life’s road to the compelling song that the road now sings to him. It’s not that life has been pointless - the poet is surrounded by “ripening harvest”. But life’s journey, though an unavoidable imperative, does not bring him home, much less provide real satisfaction. The narrative is set in the lonely, pastel, ethereal light of Estonia’s late-summer midnight sun.
My translation is made to the poem’s exact original metre.
I tramp ‘long a grey, ne’er-ending road
Midst meadows of ripening harvest,
I trudge and I trudge on the endless road,
Since days of yore I have loved travel’s lore -
But roads sing late in the evening.
Those roads, unyielding as ornament chains,
Those lines that forever keep calling, -
I trudge and I trudge ‘long those necklace-like trails,
Though grey and dusty, their lure never fails
Those travellers’ dwelling places.
Since days of childhood those roads were a lure,
Their half-whispered stories of mystery -
Since childhood I eagerly strode ‘long their way,
Sang my own song on the road hard and grey,
As if there were no need to hurry.
The hour is late and its song rises great -
And I long for shore ‘stead of dust,
The hour is late, and the road hard as slate,
Though embracing me as my own lover -
Still fails in the end to deliver.
I tramp ‘long a grey, ne’er ending road,
Midst meadows of ripening harvest,
I trudge and I trudge on the endless road
With longing for load, and song of the road,
And all is so late in the evening.
I trudge and I trudge on the endless road,
And all is so late in the evening.
the lines, "Kõvad kui keed", in both cases, "keed" are more likely to come from the word "kesi" (Grain husk), not the word "(kaela)kee" ((neck)lace)
while the road seeming like a necklace makes sense by itself, a road being as hard as a necklace doesnt make sense at all.
if you've ever eaten not-dehusked grain, you'll instantly be able to relate to this making a lot more sense, and having a better meaning. It also fits in better with the context of the rest of the poem, with references to fields and ripening harvests and being in nature
Anne su su lugu on selle filmi krooniks,oled täht!
minu vanaisa kodu juures filmitud :),tõeliselt ilus koht! Igatsen neid maalilisi vaateid!
Nii hea.Tänud sellele ,kes selle siia üles pani!
Väga banger laul!🥳🌱
pigem saasta moodi :D
No ikka väga banger laul🔥🔥🔥🔥
Ren3 Ol1ver ma küll nii ei arva
🔥🔥🔥
Olge vait, Jan Uuspõld ütles et on, siis on!
Ma ei oskagi muud öelda,et võimas!
On ikka hea lugu ju !!!
Me kõik oleme siin rändajad teedel ;=)
See kunagine paikse talupoja unistus on siin nii pildis kui muusikas väga hästi väljendatud. Ja see kestab ikka - igal soojal ja vabamal ajal tuleb tunne, et eestis on nii palju kutsuvaid teekäänakuid, ojaääri, välju, kynkaid ja metsi, mida ei tahaks käimata jätta.
Ja kujuta ette - mina leidsin selle unistuse kagu-eestist 6 aastat tagasi, sestsaati olen `pilves`. :)
Anne Maasik on Eesti Mari Boine. Tõesti võimas!
Tõnu Kark, palju õnne sünnipäevaks!
Üks mu lemmiknäitlejaid Eestis :)
Ma kõnnin hallil lõpmata teel,
kesk nurmi täis valmivat vilja.
Ma kõnnin ja kõnnin otsata teed
ju lapsena teesid armastas meel.
Teed laulavad õhtul hilja,
need teed, kuis on nad nii kõvad kui keed.
Need otsata kutsuvad jooned,
ma kõnnin ja kõnnin teed kõvad kui keed.
Nii pikad ja tolmused kõik need teed,
need rändaja eluhooned.
Ju lapsena teesid armastas meel,
ju lapsena kuulda te juttu,
ju lapsena kõndida armastas meel,
oma laulu nii laulda hallil teel,
kui polekski ilmas ruttu.
Tund hiline nüüd laulab lõpmata,
meel igatseb tolmuta randa.
Tund hiline, tee on kõva kui kee,
mind hoiab kui mõrsjaks enesele,
ei siiski saa pärale kanda.
Ma kõnnin hallil lõpmata teel,
kesk nurmi täis valmivat vilja.
Ma kõnnin ja kõnnin otsata teed,
kui teede laul tee helisev meel.
Ja kõik on nii õhtul hilja,
ja kõik on nii õhtul hilja.
Ma kõnnin hallil lõpmata teel...
võimas!lapsepõlv tuleb meelede!Kark ja Anne Maasik võrratud!
Super!!!
Amazingly this music seems so much to Argentinian music.
This is a trip.
VÄGA VÕIMAS LUGU!
nipernaadi on nipenaadi neid on mitmeid läbi käinud, minu elust, aga kui sa pyyad neile midagi oelda lähevad ära. Aga see mote filmist ,et elu mul päästsit tervex mu ravisid anna nyt Kati ka oli point selles filmis.
Filmi nimi on Nipernaadi.
Aga muidu väga hea lugu on :)
Selline....mõtlemapanev lugu.
Tänu, et üles pandud!!!!
Väga ilus ja palju tähenduslik. aitäh
Мне тоже очень нравится фильм Nipernaadi и вообще - старое эстонское кино! В нашем прокате этот фильм когда-то шел как Искатель приключений. У меня он есть только на эстонском. Если есть у кого с русским переводом или просто перевод поделитесь, пожалуйста!
Kaunis E e s t i ☉
Sobiks kunagi väga hästi kogumikule "Psühhedeelne Eesti"
VÄGA HEA LUGU
MULLE VÄGA MEELDIB
Jah
täiesti lõpp, kuidas see lugu alati südame õrnast melanhooliast heldima paneb..
Comment nr 100. Lit🔥 ja panger rautselt lemmar faiarstartar.
Vägaväga hea!
nooremana sai isegi rattaga ringi sõidetud ja kodukandi teid avastatud
Täpselt!!! :)
lõuna eestis vastseliinast tsipa lõuna poole kirikumäe kandis on osad neist kaadritst seal filmis ülesvõetud. vähemalt nii rääkis Kirikumäe Matkamaja peremees meile kui seal puhkasime ja hiljem rändasime seal kandis veel ringi. müstiline,maaliline, vaikne koht. seal kusagil õnnestus meil näha ka üsna mitmeharulist kuuske.synge wärk
Круто було б, якби ДахаБраха цю пісню заспівала.
Greetings from Turkey!
Siis kui lõpeb argine tavaelu .. tuleb miskit suuremat .. Gailit .. Kiisk .. Maasik
...30 a hiljem.Peale teadvuse saabumist. Kõik sama.
wow kui hea laul, kohe pahviks lööb!
hasti hea !!!!!!!keegi voiks mp3 me asukoha ka leida
võimas ikka ja taas
Tõnu Kark oli see näitleja selles filmis "Nipernaadi" peaosatäitja/suurepärane näitlejatöö/ - omapärane film🤗, millest aru ei saa v-olla teisest rahvusest inimene. See laul sobib absoluutselt selle filmi juurde - hea laul ja see oleks nagu eestlaste enda "mantra"🤗😀
nii ilus :)
Seda kuulan ìkka korduvalt
Ime ilus
Kark on ka ikka klass omaette.
tarantino top 3me seas oli üks eesti film niiet ei tea midagi, võib isegi tõepõhi all olla et ripoff :D
See ei sega minemist ;)
väga hea esitus tuleb meelde küla teed kui palju külapeal käisin.
lugu on ok
vabadusele,aga mix
banger
"Nipernaadi" - üks lemmikumaid Eestist.
Kus on need võtted tehtud kas keegi teab?
See on hea rytmiga. See on nyyd mu yks lemmikumatest.XD
does anyone know where to get the lyrics for this song?I'm learning Estonian thru songs
Ma kõnnin hallil lõpmata teel,
kesk nurmi täis valmivat vilja.
Ma kõnnin ja kõnnin otsata teed
ju lapsena teesid armastas meel.
Teed laulavad õhtul hilja,
need teed, kuis on nad nii kõvad kui keed.
Need otsata kutsuvad jooned,
ma kõnnin ja kõnnin teed kõvad kui keed.
Nii pikad ja tolmused kõik need teed,
need rändaja eluhooned.
Ju lapsena teesid armastas meel,
ju lapsena kuulda te juttu,
ju lapsena kõndida armastas meel,
oma laulu nii laulda hallil teel,
kui polekski ilmas ruttu.
Tund hiline nüüd laulab lõpmata,
meel igatseb tolmuta randa.
Tund hiline, tee on kõva kui kee,
mind hoiab kui mõrsjaks enesele,
ei siiski saa pärale kanda.
Ma kõnnin hallil lõpmata teel,
kesk nurmi täis valmivat vilja.
Ma kõnnin ja kõnnin otsata teed,
kui teede laul tee helisev meel.
Ja kõik on nii õhtul hilja,
ja kõik on nii õhtul hilja.
Ma kõnnin hallil lõpmata teel...
kas keegi teab kust seda MP3-na saada?
Konverdi.
Võin õpetada...
võimsus hingest
tahaks juba suves olla
Hingest ja hingepuudutav...
Muideks Nõgikikaste maja mida Nipernaadi raamatu alguses kylastas ja kus oli ka see ahvipärdik, asub minu kodust vaid 500 meetri kaugusel. Kas Eesti kultuuriloolased & bibliograafid ka seda teavad???
Hea
Eh, tuleks juba suvi!
Toivo Kirtsi Nii, on "suvi"! Kas on midagi teisiti?
Lugu meenutab mulle Jefferson Airplane' stiili
Ma lähen ja lähen ja lõpu ei tule.!?
1.57 kuni 2.00 nagu ott tänak
Lõppu kaadrid on tehtud endise Põllula metskonna juures
Kuidas see laul hinge kriibib.
ei
Ukuaru valss
eesti doge
ma kõnnin halli lõputa konsumi õlleletti
Täis saast
lõuna eestis vastseliinast tsipa lõuna poole kirikumäe kandis on osad neist kaadritst seal filmis ülesvõetud. vähemalt nii rääkis Kirikumäe Matkamaja peremees meile kui seal puhkasime ja hiljem rändasime seal kandis veel ringi. müstiline,maaliline, vaikne koht. seal kusagil õnnestus meil näha ka üsna mitmeharulist kuuske.synge wärk.
Kas siis oli ka ikka Uno see matkamaja peremees või kas see oli siis veel keegi teine?