täis inimene võib olla meeldivaks kaaslaseks. oleneb inimesest. mina muutun näiteks parimaks versiooniks iseendast. välja arvatud muidugi juhul, kui keegi eriti ärritab. siis on tegu, et sõnu tagasi hoida, aga saan hakkama. heal juhul ei ärrita keegi. kainena olen magedam, sest teadvus hoiab tagasi. ei taha, et hoiaks, aga raibe ikka hoiab. see on ajusse programmeeritud tundlikteadvus. see on vajalik loomadele, kel oht surma saada, mitte meile. see teeb meist armetud inimesed ja paneb elu raiskama. minagi kõnnin siin eestis teiste hallide vahel ja püsin vakka nagu kuradi keskpärane. mind ei peaks huvitama. mind ei huvitagi. ma tahaks öelda või teha nii palju. aga aju ikkagi kammitseb mind sotsiaalselt, ma ei saa seda kontrollida. kusjuures häbelik pole ma üldse, aga miski jääb. ta tõmbab mind tagasi. ma tean, kui vale on selline olla. ma tean, et hoopis see sotsiaalne "pinge", mille vastu peaks valuvaigistit võtma, on väär ja overkill ja toksiline, mitte tolle pinge murdmine. ja see pinge tuleb väljast. kõik kohad, kõik olukorrad on seda täis. pole sõltuvust, aga kui satun jooma, teen seda naudinguga. siis olen õigemini, elan õigemini, kasutan paremini iga kuradi asja, mida ma teen, iga sõna, mis ma ütlen. ja järgmine päev tänab mind. alkohol pole saatanast. väärtarvitamine -- mittemõistlik. aga saatanast pole ja joove ei pruugi võrduda "lolli jutu suust ajamisega". ütleks nii, et kui jooja on loll, siis jah. kui tark, võib imesid juhtuda ja joomine võib olla elu üks parimaid otsuseid.
Mees räägib uhkusega oma joomisest. Nagu usku pöördunud isik , kes tahab tunnistada kui heaks ta nüüd on saanud. Eneseimetlus on päris suur.
kus seda välja lugesite, et uhkusega? ma küll ei täheldanud
Ütleb 8 kommentaari aga näen ainult ühte 🤔
Paned sortimisalus siit samast video alt ja siis uusimad esimesena. Siis peaks kõiki vist nägema.
täis inimene võib olla meeldivaks kaaslaseks. oleneb inimesest. mina muutun näiteks parimaks versiooniks iseendast. välja arvatud muidugi juhul, kui keegi eriti ärritab. siis on tegu, et sõnu tagasi hoida, aga saan hakkama. heal juhul ei ärrita keegi. kainena olen magedam, sest teadvus hoiab tagasi. ei taha, et hoiaks, aga raibe ikka hoiab. see on ajusse programmeeritud tundlikteadvus. see on vajalik loomadele, kel oht surma saada, mitte meile. see teeb meist armetud inimesed ja paneb elu raiskama. minagi kõnnin siin eestis teiste hallide vahel ja püsin vakka nagu kuradi keskpärane. mind ei peaks huvitama. mind ei huvitagi. ma tahaks öelda või teha nii palju. aga aju ikkagi kammitseb mind sotsiaalselt, ma ei saa seda kontrollida. kusjuures häbelik pole ma üldse, aga miski jääb. ta tõmbab mind tagasi. ma tean, kui vale on selline olla. ma tean, et hoopis see sotsiaalne "pinge", mille vastu peaks valuvaigistit võtma, on väär ja overkill ja toksiline, mitte tolle pinge murdmine. ja see pinge tuleb väljast. kõik kohad, kõik olukorrad on seda täis.
pole sõltuvust, aga kui satun jooma, teen seda naudinguga. siis olen õigemini, elan õigemini, kasutan paremini iga kuradi asja, mida ma teen, iga sõna, mis ma ütlen. ja järgmine päev tänab mind.
alkohol pole saatanast. väärtarvitamine -- mittemõistlik. aga saatanast pole ja joove ei pruugi võrduda "lolli jutu suust ajamisega". ütleks nii, et kui jooja on loll, siis jah. kui tark, võib imesid juhtuda ja joomine võib olla elu üks parimaid otsuseid.